tollest sünnipäevast oktoobris tuhat aastat tagasi, kui sain veerandsada, hakkas kõik tuksi minema. kuigi sai palju nalja tööl kui eraelus, oli liiga palju verd, higi ja pisaraid. lõpp läks nii koledaks, et sellest ei taha rääkidagi. ma olen ju lausa kuulus oma halva otsustamisvõime ja haruldaselt jaburate valikute poolest.
see jama on nüüd möödas. sellest sügisest, sellest oktoobrist on maailma nii ilus koht, et oleks vaid sõnu, et seda kirjeldada. usk, lootus ja armastus. väga karm, et mul oli vaja lennata liiga palju tuhandeid kilomeetreid soojemasse ilmaserva, et aru saada, et kilulinnast ainult nata lõunasse on ka üks päris kobe koht. või mine sa tea, kuidas see kõik juhtus, et juhtus, mis juhtus.
igal juhul on positiivne, et mulle sadas erinevalt pimedast kodusest novembrist alles täna esimene lumi ja on veel toredam, et ta juba sadas, sest siis tulevad jõulud ja sõbrad rutem. ja elu läheb veeeeeel ilusamaks. kui see võimalik on:) siin pilvede piiril on raske aru saada, mis on unistus ja mis tegelikkus. aga seda ma tean, et on tore, isegi kui see ei ole tore, et ma enam mitte enda, vaid laenatud sõnadega elan:)
klass oli siis seitsmes, kui emakeeleõpetajate üldiseks hämminguks etlemiskonkursil Underi "ekstaasiga" laineid lõin. nii varaküps! ja ma saingi juba siis aru, kuigi praegu saan palju rohkem.
Ah! toredaim on elamine maine
ja vägev vere surematu püüd!
Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd,
ma iial pole kaaluv ega kaine.
Ju jalgel maas kui kähar vahulaine
mu kleidi valkjasroheline siid
ja kahisedes langevad kõik rüüd,
sest riidetult on siiski kaunim naine.
Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?
Kas muutub täna minu elulugu?
Ah, mina olen juba seda sugu,
et iga meel mul iga ilu joob.
Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka
kui surmamõistetu, kel vähe aega.
No comments:
Post a Comment