mwahahahahahaaaaaaaa

Pole paremat nimepäevakinki, kui minna magama teadmisega, et Rohelise Maja mimmud võitsid Intro ja ärgata selle peale, et ere päike paistab silma - novembris!!! - ja telefon on õnnitlustest umbes:)

Ma tänan!

ehheee

tollest sünnipäevast oktoobris tuhat aastat tagasi, kui sain veerandsada, hakkas kõik tuksi minema. kuigi sai palju nalja tööl kui eraelus, oli liiga palju verd, higi ja pisaraid. lõpp läks nii koledaks, et sellest ei taha rääkidagi. ma olen ju lausa kuulus oma halva otsustamisvõime ja haruldaselt jaburate valikute poolest.

see jama on nüüd möödas. sellest sügisest, sellest oktoobrist on maailma nii ilus koht, et oleks vaid sõnu, et seda kirjeldada. usk, lootus ja armastus. väga karm, et mul oli vaja lennata liiga palju tuhandeid kilomeetreid soojemasse ilmaserva, et aru saada, et kilulinnast ainult nata lõunasse on ka üks päris kobe koht. või mine sa tea, kuidas see kõik juhtus, et juhtus, mis juhtus.

igal juhul on positiivne, et mulle sadas erinevalt pimedast kodusest novembrist alles täna esimene lumi ja on veel toredam, et ta juba sadas, sest siis tulevad jõulud ja sõbrad rutem. ja elu läheb veeeeeel ilusamaks. kui see võimalik on:) siin pilvede piiril on raske aru saada, mis on unistus ja mis tegelikkus. aga seda ma tean, et on tore, isegi kui see ei ole tore, et ma enam mitte enda, vaid laenatud sõnadega elan:)

klass oli siis seitsmes, kui emakeeleõpetajate üldiseks hämminguks etlemiskonkursil Underi "ekstaasiga" laineid lõin. nii varaküps! ja ma saingi juba siis aru, kuigi praegu saan palju rohkem.

Ah! toredaim on elamine maine
ja vägev vere surematu püüd!
Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd,
ma iial pole kaaluv ega kaine.

Ju jalgel maas kui kähar vahulaine
mu kleidi valkjasroheline siid
ja kahisedes langevad kõik rüüd,
sest riidetult on siiski kaunim naine.

Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?
Kas muutub täna minu elulugu?
Ah, mina olen juba seda sugu,

et iga meel mul iga ilu joob.
Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka
kui surmamõistetu, kel vähe aega.

sai veits kiirustatud selle blogi kirjeldusega. aga nüüd olen tõesti uus. ja veel parem. oleks vaid rohkem aega:)

sahtlimajandus

igaüks, kes minust midagigi teab, teab, et olen laisk. ei, olen veel laisem. kõige laisem ma ei saa kahjuks olla - armastan kedagi, kes tahaks elu mööda saata magades ja tingimata külge keeramata, sest see oleks liigne pingutus, ja üldse on sport saatanast:) laisal ei ole muud varianti kui olla ehvektiiiiiivne. oma viimases korteris kilulinnas saavutasin süstematiseerimise metataseme tänu kastidele, kuhu sai kogu elu ära sortida. "meta"tasandi seetõttu, et enne ärasõitu pakkides vajasin sisukorda, kuhu ja mis alustel kõik peenelt liigitatud oli. perekondlikus jahimajakeses sellel suvel rassides tegin ka oi kui ägedaid süsteeme, aga kahjuks külastavad seda maja kõik meie sugulased, kellel sarnane sofistikeeritud (mis meil eestikeele ilus sõna ongi?) nägemus puudub ja süstematiseerimiseelne olukord on peaaegu et taastatud. kuulub suisa rubriiki ära süüdista ideoloogiat, vaid praktikuid:)

aga.

et praegu elan veel nata kohvrite otsas, aga sortimiskirg on kange, otsustasin ennast rakendada oma virtuaalloba peal. reisikiri asub seal ja siin jätkuvad sapised ahastused teemal kuhu küll kõik lilled jäid.

kuigi raske on sapine olla, kui oled õnnelik. no ma jätkan proovimist. igatahes.

will you marry me?

esiteks - pooled ameeriklased ju ütlevad [merri] mitte [märri]. kes täpselt oli see jobu, kes unustas neile inglise keelt õpetada? otsigu wikipediast pronunciation rules ja harjutagu. pole viisakas käia ringi ja kõigi kõrvu valutama panna*.

sõitsin öösel ema sünnipäevalt koju. palju rahvast polnud, nii kümmekond. paberi ja hobujaama vahel, seal suure ristmiku ja hullu tuulekoridori koha peal tulid kontrollid trammi. peale minu sõitis edasi kaks ilmselget pensionäri. ja siis tõstetakse piletite hindu, sest piletiostjaid on nii vähe. mina, varsti tudengi asemel tavakodanik, olen marus. pärisinimese pilet maksab niiiiiiii palju! peaks ise ka jäneseks hakkama...?

ei tea, kas vanus sealmaal** või mis, aga vaatan muudkui BBC prime pealt saateid "as time goes by" ja "ever decreasing circles". esimeses penskarite- ehk "wrinkled" love ja teises sahkerdavad, õnnestuvad ja ebaõnnestuvad keskealised. mu oma keskeakriisis sõbrad keeravad üksteise järel käkke kokku, enda ellu mul seda jama vaja pole. ja pensionärid ju ongi kortsus. AMSETMR**** vaid - ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes koduvabariigis veel peale minu selliseid vaimukaid lugusid armastaks. vaadatavuse topis on eranditult selle millenniumi toodang teemadel seks, vägivald ja jackass. kas romantika ongi surnud. ?

viimaseks - härra Karu, "välistama" sihib "mida?" mitte "millest?", seega "Välistan oma töötajate juures valskusE, ebalojaalsusE jne." kui isegi edevad rikkad ilusad mehed ei räägi päevas kuus korda kogu rahva ees sõna võttes ilusat emakeelt, siis, siis, siis on tuksis, ma ütlen!

tahaks, et saaks panna näpu selle koha peale ajaloos, millal paadunud optimistist sai hüsteeriliselt näägutav pessimist. et minna tagasi ja valida kõrvaltee. juba Robert Frost (1874–1963) kirjutas:
I shall be telling this with a sigh
Somewhere ages and ages hence:
Two roads diverged in a wood, and I—
I took the one less traveled by,
And that has made all the difference.

tõesti räägitakse liiga palju abiellumisest, kui lahutajate protsent on nii suur. kurrrrrb, kuidas viimases imelises pulmas Arabella ema ütles, et juba temavanused on teisel "ametlikul" ringil. hea, et mul pole dilemmat:)

homme mõneks ajaks taaralinna. treffaks?



* noh, kui just mina seda ei tee
** tahtsin siia kirjutada mwahahahahahaaaa, aga meenus, millise numbri*** oktoober (tahaks ju kirjutada "ette keerab", aga esimene number ei vahetu, samas "taha" on kuidagi, khm, veider) kaasa toob ja välja tuli ainult mwa- ja jäi poole pealt kurku kinni.
*** neile, keda see võiks puudutada - s/a ma sünnipäeva ei pea. teoorias võiks rõõmustada nõrga aasta viimaks OMETI lõppemise üle, aga praktikas pole ju teada, kas tegemist ei ole ehk neetud aastapaariga.
**** aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida

jälle liinil

tere, sõbrad!

alustuseks ja eelmise elu kokkuvõtteks:
depressioonist paranev keskharidusega töötu otsib elu mõtet. ehitamine, lapsehoidmine, inimeste hulluks ajamine ja peen käsitöö juba programmis.

täna:
chillin Meeldivas Majas. hea on olla vahelduseks. eilse öö traagika hakkab ununema, aga et alati teevad kõige rohkem haiget kõige olulisemad, naeran ilmselt veel mõnda aega läbi pisarate. aga oluline on ju naermine, eksole.

plaan:
kandideerida toredasse itiettevõttesse ja teha läbi ametlik lapsehoidmise koolitus. aasta impsuga on oluline ja silmiavav, aga mind ette valmistanud siiski vaid ideaalsete plikade hoidmiseks. linnalegend räägib, kõik lapsed ei olevat sama täiuslikud.

alustuseks aitab ka. ei tohi ju näpumuskleid ära kurnata!