i'll be the donut guy...

jaaah, elu on keeruline!!!

õnneks meil telekat pole, tegeleda tuleb ainult näljaprobleemiga:)

christian (and female superiority) joke of the day

Top 10 Reasons God Created Eve

10. God worried that Adam would always be lost in the garden because men hate to ask for directions.

9. God knew that Adam would one day need someone to hand him the TV remote.

8. God knew that Adam would never buy a new fig leaf when his seat wore out and would therefore need Eve to get one for him.

7. God knew that Adam would never make a doctor's appointment for himself.

6. God knew that Adam would never remember which night was garbage night.

5. God knew that if the world was to be populated, men would never be able to handle childbearing.

4. As "Keeper of the Garden," Adam would never remember where he put his tools.

3. The scripture account of creation indicates Adam needed someone to blame his troubles on when God caught him hiding in the garden.

2. As the Bible says, "It is not good for man to be alone!"

1. When God finished the creation of Adam, He stepped back, scratched His head and said, "I can do better than that."

3 korda 3 on kohtu seadus?

üle-eelmisel kevadel läks kõik sujuvalt, aga kindlalt tuksi, kui M tutvustas mulle lohutuseks oma kahte samanimelist sõpra M-i ja M-i.

kas sellel kevadel läheb kõik tuksi, sest mul on jälle kolm fänni, erinimelised, aga kõik motomehed?*



* see on retooriline küssa ja ma ei taha vastust teada, kui see pole "ei, seekord läheb kõik lohutuseks ülesmäge ideaali suunas"

ma tunnen kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb kedagi

bbc world radio on öösiti üks tänuväärne kanal. hiljuti kuulsin briti jalgpallurist, kellele 80ndate keskel tekkis ühe vestluse põhjal homo maine, kelle karjäär oli seetõttu eriti keeruline ja kes sellest kõigest hiljuti raamatu kirjutas. vabandust, et nimi meelde ei jäänud, oli ikkagi hiline une-eelne tund:)

juba ameerika gängsteri filmis palus detektiiv Richie Roberts oma lapsepõlvetuttavatel mõned neid siduvad faktid küsimise korral välja jätta. aasta oli siis, ee, midagi 70ndates (?). eile öösel (või üleeile? aeg venib, kui oled angiinis!) sain jälle tänu world radiole teada teenusest nimega "erasing the past", mille puhul ise oma sõpru läbi käia/helistada pole vaja - tänapäeval võib pöörduda virtuaalmaailma uuriva detektiivibüroo poole palvega täpselt teada saada, mida internet nende kohta "teab" ning peale ülevaatust vajadusel ebasoovitavad faktid, pildid, seosed kustutada.

ühel töövestlusel pidin agooniasse surema, sest mind intervjueeriv mees oli väga pahur, ilmselgelt magamata ja ma teadsin tänu tema lobamokast armukese blogile täpselt, miks. aga ei saanud ju laginal naerma hakata, meest lohutada vms. jaaa, elus on tänu netile totraid olukordi küll ja veel ette tulnud.

orkuti populaarsus on edasi liikunud myspace'i ja facebooki. orkuti ma tegin omateada võimalikult neutraalseks, myspace'i kasutasin imevähe, aga see facebook! hakkan lähiajal jälle taaralinnas tööd otsima ja kurat seda teab, milline fakt või "fakt" või ithinki arvamus või kogemata "agree" asemel "disagree" sattunud arvamus midagi tuksi võib keerata.

inkrimineerimiseks pole muidugi netti vajagi. minu poolt vaadates näiteks a) sain ühe tuttava* tema kolleegide eraeluga kurssi viia, sest selgus, et tunnen neid nii- ja teisipidi pisut rohkem kui too tuttav, ja mul polnud aimugi, et nad kõik kolleegid on. b) minu eelmise elu praegune elu on minu praeguse elu peaaegu et ülemus. ja üldse jooksevad kõigi elud risti ja põiki, küsi ainult paar korda "aga kas sa teda tead?", kui juba leiad ühise jututeema peaaegu kellega iganes. eksperimente on tehtud nii paberil kui irl. isiklikust elust tean, et on eriti naljakas, kui inimesel on mingit sorti mõjuvõimu. c) mida kõike mu lähisugulasele pole kokku räägitud, et temalt tema töökohas abi saada. d) ühele inimesele oma heade sõprade sõpruskonnas heidan elu lõpuni ette, et ta mind aastal 1996 ära osta püüdis;-)
armastan hirmpikki sissejuhatusi, et inimesed tegelikult ka aru saaks, millest/kellest ma räägin ja oi mitu korda olen saanud jutu pooleli jätta, sest juhtmed ühenduvad ja niigi on vestluspartneril teada, kellest jutt.

see info"mõõk" on aga kahjuks kahe teraga, seega moraal - pleheeeeez shut up about it if you sleep/want to sleep/have slept/have wanted to sleep/know anyone who is sleeping/know anyone who has slept/know anyone who has wanted to sleep etc. with me! ma ise eitan kõike peale selle, et olen patoloogiline valetaja ja mul on paberid, et seda tõestada.

ja ühel päeval ma veel kirjutan oma raskest valestimõistetud elust raamatu.

* yeah right et ma eales siin enam ühtegi õiget nime nimetan:D

bananabread

3-4 küpset banaani
75 g sulavõid
170-225 g suhkrut
1 klopitud muna
1 tl vanilli
1 tl soodat
natuke soola
180 g jahu

1. ahi 175 kraadi juurde eelsoenema, muidu ei kannata iialgi ära oodata, millal valmis:)
2. banaanid kahvliga plögaks, sulavõi.
3. suhkur, muna, vanill.
4. sooda, sool.
5. jahu.
6. tunniks ahju.

kui igavaks läheb, pane oma maitse järgi pähkleid, rosinaid, šokolaaditükke, marmelaadi jne.

väiksed põrisevad masinad

laisal inimesel on imeline elada ajal, kus laiskuri elu maksimaalselt lihtsaks on tehtud. peaaegu vist ei leidu seadeldist, mida poleks elektriseeritud. kõik on ju väga hea ja tore, aga kui majas pooled inimesed lähevad magama kell 8 ja mina hakkan ennast Mati jaoks ilusaks tegema kell oluliselt hiljem, on paha, kui kõik nii põrisev on. ja need asjad, mis ise ei põrise, panevad jälle teinekord inimese, ee, häälitsema:)

ja nii ma siis istun pooled õhtud vannitoas, vaatan kurvalt oma elektrilist hambaharja ja elektrilist jalatallamasseerijat ja teen ennast mitteelektrilisel viisil õnnelikuks.

armastus, mitmepalgeline

"ma armastan sind!"
soojad paljad käsivarred on pehmelt ümber mu kaela. hea on.
"tõesti armastan. anna kommi?"

"ma armastan sind!"
paneme riidesse, et välja sööma minna. naeratan ta naeratusele vastu. mina ka armastan!
käime söömas ära, tagasi koju.
"sa ju tead, et ma sind armastan, eks."
mhmmmm...?
"tead, selle prantsuse keelega peaks ainult midagi ette võtma. sa võta endale mõni prantsuse meestuttav selleks ajaks, kui veel ära oled. on lõbus ja õpid keelt korraga. oi, kuidas ma sind armastan!"


mille poolest erineb üks "armastus" teisest "armastusest"?
hmm. kust nüüd alustada???

aga ei, ära muretse, "meil" on kõik korras.

rämps

jube hea on kodust eemal olles kiibitseda. ongi. ja ei saa mitte vaiki olla ka, sest inimesed on täiesti lolliks läinud koduvabariigis. või nii vähemalt tundub, kui kuulata raadiost (")kultus(")saateid.

no KUI raske see siis on.

leiad köögis/koridoris vms piisavalt pinda, mis oleks diskreetselt peidus ja samas ligipääsetav.
võtad 2 (prügi)kasti ja 2 paberkotti.
1. puhta paberi kott;
2. taarakott (kui täis, sordid plastiks, klaasiks ja tagastatavaks taaraks ja viid vastavalt ära);
3. orgaaniliste jäätmete kast;
4. ülejäänud värgi kast.

kodumaised kolleegid teavad rääkida, et taaralinnas olevat põhiprobleem jäätmetest lahti saamise osa, st puudu on kogumiskaste. no. kes (ükskõik, mis põhjusel) tahab, see, eksole, sorteerib ja leiab võimaluse ehk sobiliku kasti. ja kes ei viitsi, ei viitsi nagunii. milleks kogu see jauramine??

seletatagu.

words of wisdom from a past life ja mis nendest järeldub ehk miks jääb ära kakslill-lik romaan "mida ma tegin suvevaheajal"

ükskord ma tundsin ühte meest, kellel tuli häid mõtteid nagu tavaliselt häid, relevantseid, teostatavaid mõtteid ei tule - igal hetkel ja külluses. tema viimased tarkusesõnad mulle enne mu elust uttu tõmbamist olid, plika, sa räägi vähem maailmaga ja rohkem omaette.

pärast pikka järelemõtlemist võin nentida, jah, need on tõesti kuldsed sõnad! siit siis tuleb, et jääb igaveseks saladuseks*, mida ma oma talvevaheajal kaks ja pool nädalat tegin. vihjeks, et oli külalisi. ic. ja oli naljakas. ja üks sõjaepisood. ja kui see on võimalik, siis armastus on suurem kui enne.


* mõned smsid said ju ikka ka saadetud käigu pealt ja mõned kõned peetud ja ja eks mu "perekond", hotellinaabrid, kinokaaskülastajad jne jne ju nägid ja kuulsid. aga me kõik loodame, et nad vaikivad nagu minagi

mwahahahahahaaaaaaaa

Pole paremat nimepäevakinki, kui minna magama teadmisega, et Rohelise Maja mimmud võitsid Intro ja ärgata selle peale, et ere päike paistab silma - novembris!!! - ja telefon on õnnitlustest umbes:)

Ma tänan!

ehheee

tollest sünnipäevast oktoobris tuhat aastat tagasi, kui sain veerandsada, hakkas kõik tuksi minema. kuigi sai palju nalja tööl kui eraelus, oli liiga palju verd, higi ja pisaraid. lõpp läks nii koledaks, et sellest ei taha rääkidagi. ma olen ju lausa kuulus oma halva otsustamisvõime ja haruldaselt jaburate valikute poolest.

see jama on nüüd möödas. sellest sügisest, sellest oktoobrist on maailma nii ilus koht, et oleks vaid sõnu, et seda kirjeldada. usk, lootus ja armastus. väga karm, et mul oli vaja lennata liiga palju tuhandeid kilomeetreid soojemasse ilmaserva, et aru saada, et kilulinnast ainult nata lõunasse on ka üks päris kobe koht. või mine sa tea, kuidas see kõik juhtus, et juhtus, mis juhtus.

igal juhul on positiivne, et mulle sadas erinevalt pimedast kodusest novembrist alles täna esimene lumi ja on veel toredam, et ta juba sadas, sest siis tulevad jõulud ja sõbrad rutem. ja elu läheb veeeeeel ilusamaks. kui see võimalik on:) siin pilvede piiril on raske aru saada, mis on unistus ja mis tegelikkus. aga seda ma tean, et on tore, isegi kui see ei ole tore, et ma enam mitte enda, vaid laenatud sõnadega elan:)

klass oli siis seitsmes, kui emakeeleõpetajate üldiseks hämminguks etlemiskonkursil Underi "ekstaasiga" laineid lõin. nii varaküps! ja ma saingi juba siis aru, kuigi praegu saan palju rohkem.

Ah! toredaim on elamine maine
ja vägev vere surematu püüd!
Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd,
ma iial pole kaaluv ega kaine.

Ju jalgel maas kui kähar vahulaine
mu kleidi valkjasroheline siid
ja kahisedes langevad kõik rüüd,
sest riidetult on siiski kaunim naine.

Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?
Kas muutub täna minu elulugu?
Ah, mina olen juba seda sugu,

et iga meel mul iga ilu joob.
Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka
kui surmamõistetu, kel vähe aega.

sai veits kiirustatud selle blogi kirjeldusega. aga nüüd olen tõesti uus. ja veel parem. oleks vaid rohkem aega:)

sahtlimajandus

igaüks, kes minust midagigi teab, teab, et olen laisk. ei, olen veel laisem. kõige laisem ma ei saa kahjuks olla - armastan kedagi, kes tahaks elu mööda saata magades ja tingimata külge keeramata, sest see oleks liigne pingutus, ja üldse on sport saatanast:) laisal ei ole muud varianti kui olla ehvektiiiiiivne. oma viimases korteris kilulinnas saavutasin süstematiseerimise metataseme tänu kastidele, kuhu sai kogu elu ära sortida. "meta"tasandi seetõttu, et enne ärasõitu pakkides vajasin sisukorda, kuhu ja mis alustel kõik peenelt liigitatud oli. perekondlikus jahimajakeses sellel suvel rassides tegin ka oi kui ägedaid süsteeme, aga kahjuks külastavad seda maja kõik meie sugulased, kellel sarnane sofistikeeritud (mis meil eestikeele ilus sõna ongi?) nägemus puudub ja süstematiseerimiseelne olukord on peaaegu et taastatud. kuulub suisa rubriiki ära süüdista ideoloogiat, vaid praktikuid:)

aga.

et praegu elan veel nata kohvrite otsas, aga sortimiskirg on kange, otsustasin ennast rakendada oma virtuaalloba peal. reisikiri asub seal ja siin jätkuvad sapised ahastused teemal kuhu küll kõik lilled jäid.

kuigi raske on sapine olla, kui oled õnnelik. no ma jätkan proovimist. igatahes.

will you marry me?

esiteks - pooled ameeriklased ju ütlevad [merri] mitte [märri]. kes täpselt oli see jobu, kes unustas neile inglise keelt õpetada? otsigu wikipediast pronunciation rules ja harjutagu. pole viisakas käia ringi ja kõigi kõrvu valutama panna*.

sõitsin öösel ema sünnipäevalt koju. palju rahvast polnud, nii kümmekond. paberi ja hobujaama vahel, seal suure ristmiku ja hullu tuulekoridori koha peal tulid kontrollid trammi. peale minu sõitis edasi kaks ilmselget pensionäri. ja siis tõstetakse piletite hindu, sest piletiostjaid on nii vähe. mina, varsti tudengi asemel tavakodanik, olen marus. pärisinimese pilet maksab niiiiiiii palju! peaks ise ka jäneseks hakkama...?

ei tea, kas vanus sealmaal** või mis, aga vaatan muudkui BBC prime pealt saateid "as time goes by" ja "ever decreasing circles". esimeses penskarite- ehk "wrinkled" love ja teises sahkerdavad, õnnestuvad ja ebaõnnestuvad keskealised. mu oma keskeakriisis sõbrad keeravad üksteise järel käkke kokku, enda ellu mul seda jama vaja pole. ja pensionärid ju ongi kortsus. AMSETMR**** vaid - ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes koduvabariigis veel peale minu selliseid vaimukaid lugusid armastaks. vaadatavuse topis on eranditult selle millenniumi toodang teemadel seks, vägivald ja jackass. kas romantika ongi surnud. ?

viimaseks - härra Karu, "välistama" sihib "mida?" mitte "millest?", seega "Välistan oma töötajate juures valskusE, ebalojaalsusE jne." kui isegi edevad rikkad ilusad mehed ei räägi päevas kuus korda kogu rahva ees sõna võttes ilusat emakeelt, siis, siis, siis on tuksis, ma ütlen!

tahaks, et saaks panna näpu selle koha peale ajaloos, millal paadunud optimistist sai hüsteeriliselt näägutav pessimist. et minna tagasi ja valida kõrvaltee. juba Robert Frost (1874–1963) kirjutas:
I shall be telling this with a sigh
Somewhere ages and ages hence:
Two roads diverged in a wood, and I—
I took the one less traveled by,
And that has made all the difference.

tõesti räägitakse liiga palju abiellumisest, kui lahutajate protsent on nii suur. kurrrrrb, kuidas viimases imelises pulmas Arabella ema ütles, et juba temavanused on teisel "ametlikul" ringil. hea, et mul pole dilemmat:)

homme mõneks ajaks taaralinna. treffaks?



* noh, kui just mina seda ei tee
** tahtsin siia kirjutada mwahahahahahaaaa, aga meenus, millise numbri*** oktoober (tahaks ju kirjutada "ette keerab", aga esimene number ei vahetu, samas "taha" on kuidagi, khm, veider) kaasa toob ja välja tuli ainult mwa- ja jäi poole pealt kurku kinni.
*** neile, keda see võiks puudutada - s/a ma sünnipäeva ei pea. teoorias võiks rõõmustada nõrga aasta viimaks OMETI lõppemise üle, aga praktikas pole ju teada, kas tegemist ei ole ehk neetud aastapaariga.
**** aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida

jälle liinil

tere, sõbrad!

alustuseks ja eelmise elu kokkuvõtteks:
depressioonist paranev keskharidusega töötu otsib elu mõtet. ehitamine, lapsehoidmine, inimeste hulluks ajamine ja peen käsitöö juba programmis.

täna:
chillin Meeldivas Majas. hea on olla vahelduseks. eilse öö traagika hakkab ununema, aga et alati teevad kõige rohkem haiget kõige olulisemad, naeran ilmselt veel mõnda aega läbi pisarate. aga oluline on ju naermine, eksole.

plaan:
kandideerida toredasse itiettevõttesse ja teha läbi ametlik lapsehoidmise koolitus. aasta impsuga on oluline ja silmiavav, aga mind ette valmistanud siiski vaid ideaalsete plikade hoidmiseks. linnalegend räägib, kõik lapsed ei olevat sama täiuslikud.

alustuseks aitab ka. ei tohi ju näpumuskleid ära kurnata!